Tallinna Kaitseväe kalmistu kujunemine, selle hävitamine ja taastamine

		Jaan Tamm, Tiina Linna Tallinna Kaitseväe kalmistu kujunemine, selle hävitamine ja taastamine Tallinn, 2017. 64 lk., 89 illustratsiooni

Eesti Vabariigi 100. juubeliks ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi 30. aastapäevaks üllitas Eesti Muinsuskaitse Selts ülevaate Eesti Wabariigi tähtsaimaks nekropoliks olnud Juhkentali linnaosas paiknevast Tallinna Kaitseväe kalmistust.

  Raamatus vaadeldakse 1887. a tsaariarmee sõdurite ning mereväelaste matmis-paigana rajatud sõjaväekalmistu ajalugu läbi aastakümnete ning muutunud riigikordade. Kalmistu muudeti juba Vabadussõja esimestel nädalatel aktiivseks matmispaigaks ning juba 11. detsembril 1818. a maeti siia esimene Vabadussõjas langenud, 8. detsembril naabruses paiknevas sõjaväehospidalis haavadesse surnud 4. Jalaväepolgu võitleja Oskar Laretei.

  Üldse maeti siia Vabadussõja ajal 240 Eesti sõdurit, umbes 40 Loodearmeelast ning 117 Vene sõjavangi. Koos hilisemate ümbermatmistega on kalmistule maetud ka 15 Briti meremeest. Kuna algselt Tallinna linna poolt eraldatud matmisala sai peagi täis, siis juba 1919. a hakati kalmistut laiendama ning viimati tehti seda 1934. a. 1920. a eraldati eraldi matmisala Eesti Kaitseväe lenduritele, 1924. a pandi nurgakivi kalmistu tähtsamale rajatisele – Mälestusehisele, 1926. a planeeriti praeguses asukohas  meid Vabadussõjas aktiivselt aidanud ja siin langenud Briti mereväelastele, kes teenisid 12. detsembril 1918. a Tallinna reidile ilmunud Briti laevastikus. 1928. a rajati E. J. Kuusiku projekti järgi tundmatu sõduri haud ehk Mälestusehis. 1930-1931 rekonstrueeriti ja võeti matusekabelina kasutusele vahepeal varemestunud tsaariaegne kabel.  1931. a korrastati ja pandi mälestussammas siinsele kalmistule maetud 70-le I maailmasõjas langenud keiserliku Saksamaa sõdurile. 1933. a püstitati nn kindralite kivi 1930. a enamlaste poolt mõrvatud kindralile Johan Undile ning 1932. a surnud Vabadussõja kangelasele kindral Ernst Põdderile. 1936. a suvel maeti siinsesse ühishauda rahuaja suurima, Männiku kaitsetehase plahvatuse ohvrid ning aasta hiljem püstitati neile mälestussammas ning 51 sümboolset hauda varustati nimeliste hauakividega. 1938. a rajati Vabadussõja alguse 20. aastapäevaks kalmistu ning selle kõrval paiknenud sidepataljoni vahele uus väravaehitus. Nõukogude okupatsiooni alguses, 1940. a juulis valmis Vabadusristi kavaleride mälestus-sammas  ning matmisala 200 kavaleri matmiseks.

  II maailmasõja ajal, aastail 1941 – 1944 maeti kalmistule sõjas langenud Eesti sõdureid, punaterrori ohvreid ning Saksa okupatsioonivägedes teeninud eestlasi Kokku oli kalmistul 1365 hauda.

  Raamatus vaadeldakse ka siinse kalmistu purustamist nõukogude võimude poolt ning siinsete EW kaitseväelaste ja sakslaste haudade ülematmisi  1949-1991. Sellest pääsesid peale brittide ning kindralite Undi ja Põdderi haudade sadakond Eesti – aegset hauda. Lisaks mainitud kalmudele säilisid läbi nõukogude okupatsiooni ka uueks otstarbeks ümberehitatud kabel,  Männiku plahvatuse  ohvrite mälestussammas ning kinniehitatud väravaehitus.

  1994. a. algas Vabariigi Valitsuse korraldusel siinse kalmistu purustatud mälestiste taastamine ning säilinu restaureerimine. Vastavate projektide autoriks on E. J. Kuusiku õpilane, arhitekt Tiina Linna. Tänaseks on kõik kunagi kalmistul paiknenud  mälestusrajatised taastatud ning ka viiendik (245) kunagistest haudadest taas tähistatud.