Vabaduse Risti kavalerid


Vabaduse Risti diplomite loend

Teadmata saatusega Vabaduse Risti kavaleride nimekiri

Seni tuvastamata Vabaduse Risti kavaleride fotod

Eesti Vabaduse Rist piltidel

Eesti Vabaduse Rist

 

Esimene Eesti riiklik teenetemärk Vabaduse Rist on asutatud 24. veebruaril 1919. aastal. Juba 22. aprillil 1919 kinnitas Ajutine Valitsus vastloodud ordeni algse kuju. Teenetemärk oli sellal veel kaheliigiline, määrati sõjaliste ja tsiviilteenete eest, kusjuures mõlemas liigis oli kolm järku. Kuid juba 13. ja 19. jaanuaril 1920 kiitis Vabariigi Valitsus heaks Vabaduse Risti põhikirja ning lisas täiendavalt ühe teenetemärgi liigi, isikliku vapruse eest, milles samuti oli kolm järku. Seega kujunes kokku üheksast Vabaduse Ristist koosnev komplekt. Järgnevatel aastatel jäi neist väljaandmata vaid II liigi 1. järk ehk isikliku vapruse kõrgeima järgu orden.

 

Vabaduse Risti kavandi autoriks on peetud kunstnik Nikolai Triiki. Riigiarhiivi säilikud kinnitavad aga, et lõpliku kuju saanud teenetemärgi looja on kunstnik Peet Aren.

 

Esimesed Vabaduse Ristid annetati augustis 1919 seitsmele USA ohvitserile ja Prantsusmaa kangelaslinn Verdunile. Enamus ordeneid määrati Vabariigi Valitsuse poolt 1920. aastal, vähemal määral ka aastatel 1921-1924. Viimane suurem annetamine toimus 1925. aastal. Märkimisväärne on, et 1. detsembri 1924. aasta kommunistliku mässu mahasurumise eest autasustati tsiviilteenete Vabaduse Ristiga kümmet sõjaväelast. Sealhulgas sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri pälvis kõrgeima järgu teenetemärgi. Kokku jagati 3225 Vabaduse Risti, kusjuures mitmed kavalerid pälvisid kaks või lausa kolm teenetemärki.

 

Eriseadusega lõpetas Riigikogu 19. juunil 1925. aastal Vabaduse Ristide väljaandmise. Uuesti võis nende annetamist alustada pärast sõja puhkemist välisvaenlasega.

 

Noorim Vabaduse Risti pälvinu oli laiarööpmelisel soomusrongil nr 3 14-aastasena langenud reamees Johannes Luiga. Kõige vanem aga Prantsuse riigimees Georges Benjamin Clemenceau, kes sõja alguseks oli ületanud juba 77. eluaasta piiri.

 

Vabaduse Risti pälvinute hulgas leidus ka naisi. Neist kaks olid eestlannad, Viljandimaalt pärit Anna-Marie Kukk (Vabadussõjas Peeter Ronk, sünd Vares) ja Salme Ilmet (sünd Berkmann), kes mõlemad said selle vapruse eest. Samuti sai vapruse eest teenetemärgi Soome naissõdur Aino Mälkönen. Välismaalaste hulgas oli ka kümme Taani halastajaõde ning 38 soomlannat, kes pälvisid ordeni sõjaliste teenete eest.

 

Vabaduse Ristid anti Eesti kodanikele Vabadussõja ajal osutatud teenete eest. Erandiks olid kevadel 1918 Soome siirdunud Jüri Vilms ja tema kaaslased, kes said teenetemärgi postuumselt, ning 1924. aasta mässukatse mahasurujad.

 

Välismaalaste puhul ei olnud annetamine nii rangelt korraldatud ja seetõttu jagati Vabaduse Riste lisaks Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikest rindemeestele ka paljudel juhtudel diplomaatiliste autasudena. Mitmetel välisriikide kõrgetel riigitegelastel ja ohvitseridel polnud sõja ajal Eestiga kokkupuudet, kuid nad olid kaasa aidanud Eesti rahvusvahelise tunnustamise saavutmisele esimestel aastatel pärast Vabadussõda. Kokku pälvis Eesti Vabaduse Risti 18 välisriigi esindajat. Need olid Argentiina, Belgia, Briti, India, Itaalia, Jaapani, Kolumbia, Leedu, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Soome, Taani, Ungari, USA ja Vatikani kodanikud.

 

Aprillis 1919 kinnitatud kavandi järgi tehtud Vabaduse Ristide valmistajaks oli tõenäoselt Prantsuse firma A. Bacqueville. Jaanuaris 1920 lõpliku kuju omandanud Vabaduse Ristide esimesed eksemplarid arvatakse olevat tehtud Tallinnas Joseph Kopfi kullassepaäris ja Heinrich Kiiveri töökojas. Valdav enamus ordenitest valmisid aga Saksa firmas A. Werner & Söhne. Lisaks nimetatule on Vabaduse Ristide tegijatena teada Ruuben Rekkori ja Roman Tavasti meistrikoda. Neilt pärinevad tõenäoliselt nii 1924. aasta detsembrimässu mahasurumise eest kui ka 1925. aastal antud teenetemärgid.

 

Ekslikult on Vabaduse Ristide valmistajaks peetud Prantsuse firmat Arthus-Bertrand, kus valmisid hoopis Vabadussõja Mälestusmärgid, mis olid mõeldud kõigile sõjas osalenuile.

 

Vabaduse Risti I ja II liigi kavalerid said alates 1923. aastast teenetemärgile lisaks ka rahalise autasu. See algas reamehe 10 000 margast ning ulatus sõjavägede ülemjuhataja 3 000 000 margani. Mitmetele kõrgematele väejuhtidele anti autasuks normaaltalud, mis üldjuhul olid mõisasüdamed. Paljud vaprad ohvitserid ja sõdurid said tasuta maa normaaltalu suuruses. Rindel võidelnud õppursõdurid pälvisid aga prii kooli kõrgkooli lõpuni.

 

Jaak Pihlak 21.03.2015

 

 

Vabaduse Ristide annetamine aastate, liikide ja järkude kaupa

 

Tagasi