Vabadussõjas langenud


Vabadussõjas langenute koondnimekiri

 

Esimesed Eesti Vabadussõjas 1918-1920 langenute nimekirjad ilmusid juba sõja ajal. Need avaldati päevalehtedes, kus väeosad mälestasid oma langenuid. Esialgsed nimekirjad osutusid väga puudulikeks, neist oli välja jäänud arvestatav osa haavadesse ja haigustesse surnud relvavendi. Rääkimata sellest, et rohkelt esines eksimusi manalateele läinud sõjameeste nimekujudes, samuti nende langemisaegades ning -kohtades.
Esmakordselt jõudis avalikkuse ette Vabadussõja kaotuste koondnumber, 3204 ohvitseri ja reaväelast, ajakirjas “Sõdur“ jaanuaris 1920. aastal.
Aastal 1921 ilmus teos “Eesti Vabaduse Sõda XI 1918-II 1920 Tervishoidline osa”, milles antakse ülevaade meie vägede inimkaotustest iseseisvussõjas. Selle koostamiseks oli kasutatud väeosa arstide poolt Tervishoiu Valitsusele saadetud aruandeid. Veel samal aastal pöördus Korraldusvalitsus kõigi Eesti koguduste poole palvega koostada nimekirjad kohalikele kalmistutele maetud langenud sõjameeste üle. Kuid laekunud teadetes oli jäetud märkimata sõjaväelased, kes surid haavadesse ja haigustesse vahetult pärast Vabadussõja lõppu.


Järgnenud iseseisvusaastail ilmus mitmete vabadussõjaaegsete väeosade kohta koguteoseid, mis täiendasid seniseid andmeid. Kuid kahjuks ei suudetud mitte alati vältida juba varem perioodikast rändama läinud vigu.
Vabadussõja Ajaloo Komitees töötav kapten Gustav Simmo VR I/3, II/3 koostas 1936. aastal ülevaate “Surma saanute ja haavatute-põrutatute arv Vabadussõjas” (vt ERA 2124.3.1314). Töös tõi ta välja ka põhjused, miks senini ei olnud veel korralikku arvepidamist Vabadussõja ohvrite kohta.
Viimaseks iseseisvusaegseks trükiseks, kus avaldati üldtunnustatud andmeid, oli 1939. aastal ilmunud koguteos “Eesti Vabadussõda II”. Selles pakutakse langenute üldarvuks 3588, neist 233 ohvitseri ja 3355 sõdurit (vt lk 445). Kuna peatselt algas Nõukogude okupatsioon, siis jäidki need numbrid käibele pooleks sajandiks.


Miks olid need nimekirjad puudulikud? Põhjuseid selleks oli mitmeid, olgu toodud siin mõned olulisemad: 1) haiglates, väeosades või kodudes haavadesse/haigustesse surnud sõjameeste teatelehed jõudsid väeosadesse tagasi hilinemisega ja/või registreeriti nende surm teenistuslehtedel lausa aastaid hiljem; 2) teadmata kadunute ja vangilangenute kohta ei olnud infot, kas nad hukkusid või jäid ellu ja tulid hiljem Eestisse tagasi; 3) puudus kokkulepe, mis ajani lugeda sõjaohvriteks pärast 3. jaanuari 1920 haavadesse ja haigustesse surnud sõjaväelasi; 4) Vabadussõja algul loodud väeosad formeeriti hiljem ümber või liideti mõne teise üksusega ning seetõttu jäid nende kaotused mitmetel juhtudel uute väeosade langenute/surnute nimekirjadest välja; 5) arvestatav hulk tsiviilkodanikke (kaitseliitlased, küüdimehed), kes ei olnud seotud konkreetse väeosaga, langesid või tapeti ning nad ei kajastunud ühegi väeosa nimekirjas; 6) tsiviilkodanike, kes tapeti vene valgete või soome vabatahtlike poolt, kohta ei peetud samuti arvestust. Vaid punase terrori ohvritest on olemas enamvähem korralik andmebaas.


Pärnu Muinsuskaitse Seltsi ja Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse liikmete eestvedamisel algas 1988. aastal andmete kogumine Vabadussõjas langenute kohta. Tööd jätkati 1993. aastal loodud Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu poolt. Kahjuks mitmesuguste vastuolude tõttu viimati nimetatud organisatsioonis see töö mõni aasta hiljem soikus. Tulevase Vabadussõja Ajaloo Seltsi asutajaliikmete initsiatiivil muudeti alates 2003. aastast Vabadussõja kaotuste kohta andmete kogumise ja uurimistöö korraldust. Järjekindlalt asuti läbi töötama Eesti Riigiarhiivi allikaid (teenistuslehed, väeosade päevakäsud, sõjategevuse päevaraamatud, haiglate dokumentatsioon). Samuti algas kirikukirjade (sünni- ja surmameetrikad, personaalraamatud) läbivaatamine. Jätkus andmete kogumine langenute sugulastelt ning samuti teave koondamine kalmistutelt, kuhu Vabadussõja ohvrid olid maetud.


Seisuga juuni 2009 on tuvastatud 5865 Eesti Vabadussõjas langenu, haavadesse ja haigustesse või mingil muul viisil sõjaväeteenistuses surmasaanud sõjamehe nimi. Järgneb tsiviilohvrite nimekiri, kus on 665 isikut: neist lasti maha 643 punaste, 14 vene valgekaartlaste ja 8 soome vabatahtlike poolt.
Nimekirja on lisatud ka meie liitlaste ja meid abistanud riikide sõjameeste nimed, kes jätsid oma elu Eesti vabaduse eest. Neist oli soomlasi – 196, inglasi – 112, taanlasi – 11, rootslasi – 4, ameeriklasi – 2.
Eesti väejuhatuse all viibisid Vabadussõja ajal Vene valgete Loodearmee ja Ingeri pataljoni väeüksused. Nende langenute nimestik on äärmiselt puudulik ja seepärast esialgu siinses nimekirjas ei kajastu.

Selgituseks, et Sõjahaudade kaitse seaduse kohaselt, mis võeti Riigikogu poolt vastu 10. jaanuaril 2007. aastal, on mõiste sõjaohver:
1) isik, kes langes relvastatud võitluses või suri selles saadud haavadesse või haigustesse ühe aasta jooksul pärast võitluses osalemist;
2) isik, kes langes või hukkus sõjaväeteenistuses või sellega sarnases teenistuses sõjategevuse ajal või suri nimetatud teenistuses sõjategevuse ajal saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast tervisekahjustuse tekkimist;
3) isik, kes suri otseses sõjategevuses või otsese sõjategevuse ajal saadud vigastusse ühe aasta jooksul pärast vigastuse saamist. Lähtuvalt seadusest on koondnimekirjas kajastatud Vabadussõja ohvrid perioodist 28. november 1918 - 3. jaanuar 1921.


Käesolev koondnimekiri on kaugel täiuslikkusest. Tegemist on esialgse andmestikuga kõigi teadaolevate sõjameeste ja tsiviilkodanike kohta, kes andsid Vabadussõjas oma elu Eesti Vabariigi eest. Esmakordselt oli võimalik neid nimesid näha 23. juunil 2009 Vabadussõja Võidusamba avamisel.
Koostajad on seadnud eesmärgiks avaldada igal aastal uus ja täiendatud nimekiri.
Töö lõppeesmärk on tuua lugeja lauale Vabadussõja alguse 100 aastapäeval, 28. novembril 2018 koguteos kõigi iseseisvussõjas Eesti eest elu kaotanute lühielulugude ja fotodega.


Siinkohal palve kaasmaalastele: leides Vabadussõjas langenute koondnimekirjast tuttava nime (või otsitud nime mitte leides) võtke palun ühendust kodulehel antud aadressil või isiklikult allakirjutanutega.


Lugupidamisega,
Ain Krillo, Mati Strauss, Jaak Pihlak
7.08.2010.

Tagasi